Oma või võõras. Mitmerahvuseline Eesti.
Eri keeled, rahvad ja religioonid on Euroopas üksteise kõrval ja segiläbi eksisteerinud kogu aeg. 19. sajandi keskpaigas muutus rahvusküsimus põletavaks suurtes mitmerahvuselistes impeeriumides. Üks peamisi küsimusi oli see, kuidas mitmekeelset impeeriumi valitseda. Pärast I maailmasõda muutus Euroopa poliitiline kaart tundmatuseni. Impeeriumide asemele tekkisid väikesed rahvusriigid. Kõik need olid aga paljurahvuselised, sest on võimatu tõmmata riigipiire nii, et selles elaks vaid üks rahvus. Igal rahval on oma lugu, sageli on selle loo osa ka vastandumine mingile teisele rahvale, teadmine oma vajadustest ja veendumus oma õigustest ajaloolistele maadele. Uute riikide enamusrahvuse enesekehtestamise püüd nendes oludes aga tähendas tihtipeale vähemusrahvuste huvide ja õiguste eiramist. Selle probleemipuntra ühe lahendusena impeeriumides ja uutes rahvusriikides pakuti kultuurautonoomiat. Kultuurautonoomia tuumaks oli arusaam, et rahvused peaksid ühe riigi sees saama ise oma kultuuri- ja hariduselu korraldada, laiemad üldpoliitilised küsimused tuleks aga kõigil rahvustel ühiselt sellesama riigi sees lahendada. Sarnasel põhimõttel – vähemusrahvuse õigusel oma kultuurielu ise korraldada – toimis ka Eesti kultuuromavalitsuse seadus, mille Riigikogu võttis vastu 1925. aastal ja mis kehtis kuni 1940. aasta suvel alanud Nõukogude okupatsioonini. Sada aastat pärast seaduse vastuvõtmist kutsume selle näitusega kaasa mõtlema Eesti mitmerahvuselise ajaloo, mitmekesiste ühiskondade korraldamise ja vähemusrahvuste õiguste üle.
Additional info