Kui Refat Noor Etu pärast järjekordset välisreisi Tallinna lennujaamas maandub, tunneb ta, kuidas midagi temas paika loksub. Rahvahulgad kaovad. Müra vaibub. Keegi ei jõllita. Ja selles tuttavas vaikuses avastab ta end taas mõttelt: ta on jõudnud koju.
Noori jaoks, kes kolis 2021. aastal Bangladeshist Eestisse, ei tekkinud see tunne kohe, vaid aegamisi. Lumistel hommikutel, eesti keele tundides, ellujäämiskatsumusena tundunud saunakülastustel, läbi Eesti kulgenud autoreisidel ja lugematutes väikestes argihetkedes.
Nüüd on Noor võtnud endale sihi näha kogu Eestit. Olgu selleks jalutuskäigud Sillamäe promenaadil, uitamine Rakvere ajaloolistel tänavatel või rabamatk päikesetõusul – ta on teinud endale harjumuseks avastada kõike, mida Eestil on pakkuda. Ja ta soovib tutvustada ka teistele paika, mis on tema silmis endiselt väga alahinnatud.
Magistrikraad ja pikad mesinädalad
Noori teekond Eestisse ei alanud unistusest Põhja-Euroopasse kolida, vaid soovist omandada konkreetne eriala. Majandusteaduse taustaga otsis ta võimalust jätkata õpinguid andmeteaduse valdkonnas.
„Avastasin, et Tartu Ülikool pakub seda eriala,“ meenutab ta. „Hakkasin Eesti kohta uurima ja mida rohkem selle kohta teada sain, seda rohkem hakkas mulle kõik meeldima.“
Pandeemia lükkas tema plaane aasta võrra edasi, kuid ei muutnud neid. Noor teadis, et tahab õpingute ajal viibida kohapeal, mitte neid eemalt läbida. Kui ta 2021. aastal lõpuks Tartusse jõudis, et alustada magistriõpinguid, sai Tartust kiiresti tema esimene kodu eemal kodust. „Mulle meeldib ka Tallinn, kus praegu elan, aga Tartu on hoopis midagi muud. Sellel on mu südames eriline koht,“ ütleb ta soojalt.
Noor tuli Tartu Ülikooli õppima täieliku õppemaksuvabastusega stipendiumiga ja on siiani ülikooli matemaatilise majandusteaduse õppekava lehel esile tõstetud – see on väike hetk, mille üle ta on endiselt uhke.
Ta elas Narva maantee ühiselamus, käis loengutes, õppis ülikooli suursuguses peahoones oma esimestes eesti keele tundides ja avastas üliõpilaselu, mis teeb Tartust külalislahke paiga ka nende jaoks, kes on saabunud sinna teiselt poolt maailma. Ta meenutab, kui lihtne oli Möku baaris inimestega tutvuda, ning julgustust, mida sai ka kõige lihtsamate eestikeelsete sõnade proovimisel.
Eesti tähistas ka uue peatüki algust tema isiklikus elus. Kui ta oli otsustanud alustada Tartus õpinguid, julgustas Noor ka oma kaaslast magistriõppesse kandideerima. Mees võeti samuti vastu ja paar, kes oli koos olnud juba ülikooliajast Bangladeshis, abiellus vaid 15 päeva enne Eestisse kolimist, et alustada uues riigis koos õpinguid.
Siia kolimine sai sisuliselt nende mesinädalateks. „Ma räägin seda tegelikult kõigile – need on minu mesinädalad, mis kestavad siiani, sest ma pole Eestist veel tüdinenud,“ naerab Noor.
Turvalisuse ja isikliku ruumi luksus
Noor, kes on pärit tihedalt asustatud troopilisest riigist, teadis, et Eesti saab olema hoopis teistsugune. Kliima ega vaikne tänavapilt ei olnud see, mis teda kõige rohkem üllatas. Hoopis turvatunne.
„Eesti on väga turvaline paik, eriti naistele,“ selgitab Noor. „Oma kodumaal ei läheks ma öösel kunagi üksi välja. Siin pole sellega mingit probleemi. Kui sa ei pea pidevalt oma turvalisuse pärast muretsema, on sul mõtteruumi ja aega muude asjadega tegelemiseks. See hirm ei valitse sind.“
Noori jaoks ei ole turvalisus mingi abstraktne väärtus. See muudab seda, kuidas inimene maailma kogeb. Annab võimaluse olla uudishimulik, avastada, käia õhtuti jalutamas ja ehitada endale elu, ilma et peaks pidevalt taustal riske kaaluma.
Samuti on see muutnud teda teadlikumaks argielu hüvedest, mida paljud kohalikud enam ei oskagi märgata: usaldusväärne ühistransport, isiklik ruum, vaikne keskkond ja võimalus elada väärikat elu, ilma et peaks lihtsate mugavuste nimel võitlema.
„Näiteks, siinne ühistransport on nagu unistus. See on puhas, saabub alati õigel ajal ja inimesed austavad su privaatsust. Nad ei istu isegi otse sinu kõrvale! Need on privileegid, mida tuleb teadvustada.“
Eesti keel selgeks, üks sõna korraga
Enne saabumist oli Noor lugenud, et eestlased on külmad ja tagasihoidlikud. Kohale jõudes leidis ta, et see stereotüüp on liialdatud.
Jah, inimesed on vaiksed. Jah, nad tegelevad oma asjadega. Kuid Noori jaoks ei tähendanud see kalkust. Eriti tugevalt tundis ta seda Tartus. Isegi lihtne eestikeelne „Aitäh!“ võis vastuseks esile kutsuda naeratuse ja entusiastliku „Palun!“. Selline julgustus ajendas teda rohkem õppima.
Ta alustas eesti keele õpinguid Tartu Ülikoolis, jätkas programmis „Settle in Estonia“, sooritas A2-taseme riigieksami ja õpib praegu B1-tasemel. Koos eesti kolleegidega lõunat süües saab ta oma oskused proovile panna. Ka mujal püüab ta kasutada lühikesi argiväljendeid, nagu “kaardiga, palun”. Noor tunnistab naerdes, et pikemad vestlused ei kulge alati sujuvalt, kuid ta keeldub alla andmast.
„Arvan, et positiivne suhtumine ja soov rohkem teada saada on väga palju abiks. Ma tõesti tahan rohkem teada. Kui oled siin riigis alles uus, pead ju keelt ja kultuuri tundma õppima, eks? See on ka austuse märk,“ ütleb ta.
Talv, pimedus ja saun
Noori esimene talv Eestis tundus peaaegu maagiline. Ta nägi esimest korda lund ja mäletab seda kui „taevast langevat vatti“. Pimedus tundus veider, kuid uues riigis viibimise põnevus leevendas hoopi.
Teine talv ei kulgenud aga nii sujuvalt. „Teine talv tabas mind rängalt,“ tunnistab ta lõbusalt. „Päevad on nii lühikesed, et päevavalgust pole peaaegu üldse. Mõistsin, et pean hakkama D-vitamiini võtma. Keha, mis pole pimedusega harjunud, läheb väikest viisi šokki.“
Alles pärast oma esimese päikesepaistelise Eesti suve kogemist sai ta aru, millest talve saabudes ilma jääb. „Alles siis, kui mõistsin, kui ilus on Eesti suvi, oli mul talve raske taluda. Enne seda oli kõik korras.“
Külma ja pimedusega toime tulemiseks võttis Noor kasutusele ühe kõige eestlaslikuma ellujäämisvahendi: sauna. Tema esimene kogemus oli rahulik ja peaaegu et meditatiivne. Igaüks oli omaette, keegi ei vaadanud kedagi, ja kuumus tegi väljas valitseva talve talutavaks.
Hiljem avastas ta saunakultuuri intensiivsema poole.
„Mõned inimesed tulid sisse ja valasid kividele palju vett. Oli nii kuum, et mul tekkis tunne, et ma sulan! Aga ma ei tahtnud välja minna, sest ma ei tahtnud näidata, et olen nõrk,“ muigab ta. „Nüüd ma mõistan – just nii inimesed talve üle elavadki. See paneb sind elusana tundma.“
Igavesti Noor
Noori Eestis veedetud aja üks armsamaid kokkusattumusi on seotud tema nimega.
„Noor“ tähendab araabia keeles „valgust“, eesti keeles on see sõna aga seotud vanusega. Seda sai ta teada ühelt oma eesti sõpradest.
„Üks mu eesti sõber ütles mulle: „Oh, sa jääd igavesti nooreks! Forever Noor!““ naerab ta.
See väike sõnamäng sai lõpuks tema sotsiaalmeedia-kontode nimeks. Kuigi Noor on Eestis juba mitu aastat elanud, hakkas ta oma seiklusi veebis dokumenteerima alles umbes aasta tagasi. Nüüd jagab ta Facebookis kasutajanimega Forever Noor ning Instagramis ja TikTokis nimega @forevernoor__ hetki oma igapäevaelust ja rännakutest Eestis, romantiseerides siinset elu ning tuues välja kultuurišokke.
Tema postituste eesmärk ei ole kujutada Eestit veatuna, vaid märgata väikseid asju. Vaikne mereäärne linnake võib sobiva ilmaga muutuda unustamatuks. Praamisõit Saaremaale võib olla osa seiklusest. Vihmane päev Haapsalus tähendab lihtsalt seda, et ta peab sinna tagasi minema, et seda päikesepaistes näha. Sillamäe üllatas teda oma iluga. Rakvere võitis tema südame. Tartu on ülikooliaastate mälestuste tõttu endiselt selge lemmik.
Koht, kuhu ta tagasi tuleb
Noor reisib endiselt sageli välismaale. Ta külastab tihti Norrat, kus elab tema õde ja kuhu viib teda ka töö. Ta on imetlenud Austria maastikke ja Norra fjorde. Ta armastab reisida, kuid iga reis kinnitab talle üht ja sama.
„Reisides mõtlen, kas suudan end seal kohas elamas näha. Väga paljud riigid on ilusad, aga mulle tundub, et ma naudiksin neid kuu aega ja siis hakkaks mul igav,“ selgitab Noor. Ilusad kohad võivad küll avaldada muljet, kuid neil ei ole alati kodust tunnet.
Noori jaoks muutuvad kuulsate sihtkohtade kiire elutempo ja palju rahvast sageli kurnavaks. Eesti seevastu annab talle hingamisruumi. „Armastan väga reisida, aga alati, kui kuhugi lähen, väsitavad rahvahulgad mind ära. Iga kord, kui Tallinna lennujaamas maandun ja näen, et olen Tallinnas, tunnen, et nüüd olen ma kodus.“
See tunne on märk sellest, et Eesti on teda muutnud. Kuid mitte suletumaks, vaid rahulikumaks, tunneb ta ise. Veelgi positiivsemaks. Teadlikumaks sellest, millist elu ta tahab.
„Inimesi on siin vähem, kõik on rahulikud ja vaiksed ning tegelevad oma asjadega. Mul on tunne, et see on minu koht. Mulle meeldib siin väga ja ma hindan Eestit kõrgelt.“
Kui inimesed küsivad, kas ta näeb siin oma tulevikku, vastab Noor: „Loodan, et saan siia jääda. Ma ei tea, kuhu elu mind viib, aga kui see oleks minu enda otsustada, siis oleksin siin.“
Noori soovitused uutele tulijatele Eestis:
- Ole uudishimulik. „Minu jaoks on olnud positiivsus ja uudishimu abiks. Püüan siinset kultuuri mõista, rohkem lugeda ja teada saada.“
- Õpi tundma kultuuri, mitte ainult reegleid. „Oled uues riigis, seega pead tundma keelt ja kultuuri ning teadma, kuidas erinevates olukordades käituda. See on austuse märk.“
- Ära karda keele harjutamisel vigu teha. „Püüan eesti keelt kasutada argielu olukordades, näiteks ütlen: „Kaardiga, palun.“ Enamasti läheb see täiesti nihu, aga ma ei anna alla. Kohalike reaktsioon on alati nii positiivne.“
Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.