Kuuluvustunde vähenemisse nii eestlaste kui ka siin elavate muust rahvusest inimeste seas ei tohi suhtuda kergekäeliselt ega võtta seda paratamatusena. Ühiskonna ühtsuse ja mitmekesisuse vahel tuleb leida mõistlik tasakaal, arutlevad ühiskonna sidususe ja rändevaldkonna eksperdid Marianna Makarova ja Olga Sõtnik Kuku raadio saates “Kirillitsas Eesti”.
“Küsimus “Kust algab kuuluvustunne?” sarnaneb sellega, kui küsime, kas enne oli muna või kana,” võrdleb rahvusvahelise Lõimumiskonverentsi programmijuht Marianna Makarova Integratsiooni Sihtasutusest. “Kas see saab alguse hetkest, kui mina otsustan olla osa ühiskonnast ja võtan ise midagi ette? Või tekib kuuluvustunne siis, kui mind võetakse vastu ja selle peale tunnen, et olen teretulnud ja hoitud?”
Ühest vastust muna-või-kana-küsimusele ei ole, niisamuti kuuluvustunde puhul. Kuid muret tekitab märgatav tendents, et inimeste hinnang oma kuuluvustunde kohta on paari viimase aastaga tuntavalt vähenenud, mida kinnitavad ka andmed. “Kui 2022. aastal ütles 93 protsenti eestlastest, et tunnevad end Eesti ühiskonda kuuluvat ja 74 protsenti neist olid selles täiesti kindlad, siis praegu on need näitajad vastavalt 83 ja 50 protsenti – ehk ainult pooled eestlastest on oma kuuluvustundes kõhklusteta kindlad. Muust rahvusest inimeste seas on see muutus olnud veelgi drastilisem: nende osakaal, kes märgivad kasvõi mingi kuuluvuse tundmist, kukkus 74 protsendilt 44 peale, sel ajal kui nende osakaal, kes kuuluvust ei tunne, kasvas 31 protsendini,” nendib Makarova.
Kas see on miski, mille pärast muret tunda?
“Mina võtaksin seda tõsiselt,” ütleb ta kindlameelselt. “Kuuluvustunne on peremeheliku suhtumise alus oma kodukanti või riiki – et seda hoida ja vajadusel kaitsta. Kuuluvustunde langus aga on vaikne märk võõrandumisest. Inimene, kes tunneb, et kuulub ühiskonda, on ka palju vähem vastuvõtlik konfliktsetele ja ühiskonda lõhestavatele sõnumitele. Kui miski tema elus ebaõnnestub, mõtleb ta väiksema tõenäosusega, et selle taga on ebaõiglus või kellegi kuri tahe. Kuuluvustunne on turvatunde allikas, mis aitab võtta vastutust enda elu eest ja tegutseda konstruktiivselt ja ühiselt.”
“Kas hakkad Eesti riiki armastama?”
UNHCR – ÜRO Pagulasameti Eesti esinduse juhi Olga Sõtniku sõnul on selge, et inimeste tunnetust on mõjutanud lähedal asuv sõda ning sellest tingitud hirmud ja erimeelsused. “Kuuluvustunne tekib siis, kui inimesed tunnevad, et nad kuuluvad kokku – et neid seob miski ühine, mis on olulisem kui nende erinevused. Kui eri rahvusest ja kultuuridest inimesed jagavad ühiseid väärtusi, tunnevad end turvaliselt ja saavad osaleda otsuste tegemisel, loob see kõik eeldused ühtsuse ja kuuluvustunde tekkeks ühiskonnas.”
Sõja tõttu on Eestisse põgenenud kümneid tuhandeid inimesi. Kuid kas meil on andmeid ka nende meelsuse või ühtsustunde kohta? Sõtnik selgitab, et oluline on rände kategooriaid eristada ja mõista, et pagulaste puhul ei küsita riiki saabumisel nende meelsust, sest nende puhul on tegemist sundolukorraga.
“Pagulased on eriline rände kategooria, kes on sunnitud oma kodudest lahkuma – nad lahkuvad seepärast, et kodumaal on sõda või neid ootab surmanuhtlus, sest neil on “vale” poliitiline seisukoht või nad on teisest religioonist. Kui inimene saabub piirile ja palub asüüli, ei küsi temalt keegi, kas hakkad Eesti riiki armastama. See ei ole sel hetkel asjakohane küsimus, oluline on inimest aidata, pakkuda talle turvatunnet.”
Kohanemine ja lõimumine hakkab toimuma ajapikku pärast saabumist ning see on paljuski individuaalne. “Mõned inimesed lõimuvad väga hästi ja võtavad omaks uue kodumaa reeglid, teised mitte nii hästi,” märgib Sõtnik, täpsustades, et edukaid kohanejaid on hulga rohkem, olgugi et need lood ei tõuse nii selgelt esile.
“Kahjuks kajastatakse nii Eesti meedias kui ka välismaal pigem läbikukkunud juhtumeid, kus inimesed ei saa hakkama, kus uus olukord on olnud nii vastuvõetamatu, et inimene on sooritanud kuriteo või läinud n-ö halvale teele. Negatiivseid juhtumeid tuuakse esile, samas on kümneid tuhandeid inimesi, kes saavad hästi hakkama, kes panustavad oma uutes kogukondades ja ühiskondades – inimesi, kes töötavad ja kelle lapsed käivad koolis. Need lood jäävad aga kajastamata,” kirjeldab ta põhjuseid, miks võib pagulaste lõimumisest jääda kallutatud pilt.
“See on nagu lennukitega – kui üks lennuk kukub alla, on see suur skandaal, millest kõik kirjutavad, aga kui kümned tuhanded lennukid lendavad taevas ja maanduvad turvaliselt, siis sellest ei räägi keegi.“
Tasakaalu otsinguil
Just ühtsustunde tekkimine on üks neid teemasid, mis võetakse vaatluse alla 12. novembril toimuval Lõimumiskonverentsil. Rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid, teadlased ja praktikud Eestist ja mujalt käsitlevad peamisi murekohti integratsioonis ning toovad näiteid edukatest praktikatest. Juba 12. korda toimuv Lõimumiskonverents kannab tänavu pealkirja “Ühtsus ja mitmekesisus – tasakaalu otsingul”.
“Praegune julgeolekuolukord nõuab meilt ühtsust, pidevalt on vajadus teha kiireid otsuseid. Selleks peame olema kohe ühel meelel, ilma et meil oleks aega kaaluda, vaagida ja lahendada oma erimeelsusi. Kuid mitmekesisus on loomulik osa demokraatiast ja oluline on eriarvamusi lahendada läbi avatud dialoogi, kus kõigil on õigus esitada küsimusi ja saada vastused ning vajadusel tõsta häält, et kellegi õigused või vajadused ei jääks süsteemselt tähelepanuta – see on oluline demokraatia vastupidavuse allikas,” arutleb Makarova konverentsi põhiküsimusele mõeldes. “Ja teisalt, kuidas hoiame elus tervislikku mitmekesisust? Väärtustades erinevusi – oluline on meeles pidada, mis põhimõtted ja väärtused meid ühiskonnana ühendavad. Meil kõigil on samuti omad arvamused ja seisukohad, kuid sotsiaalmeedias kipume jääma oma arvamustega infomullidesse. Kus siis on see koht, kus ühiskonnana kokku saame, et läbi dialoogi üksmeelele jõuda? Konverentsil otsimegi loengute ja arutelude kaudu tasakaalu nende väljakutsete vahel.”
Kuula 23. oktoobril Kuku raadio eetris kõlanud saadet “Kirillitsas Eesti” siin.
