Sõja tõttu pidid Valentyna ja Vjatšeslav lahkuma oma kodulinnast Mõkolajivist. Nad kolisid Eestisse ning seavad siin samm-sammult sisse uut elu. Siin õpivad nad eesti keelt, tutvuvad kohalike tavadega, proovivad verivorsti moosiga ja loovad endale tasapisi uue kodu.
Valentyna ja Vjatšeslav on pärit Mõkolajivi linnast ning tundsid selle linnaga alati erilist sidet. „Ma olen Mõkolajivis sündinud, seal üles kasvanud ja elanud ning ei plaaninud kunagi sealt lahkuda,“ ütleb Valentõna. Tema abikaasa Vjatšeslavi jaoks oli Mõkolajiv vaikne rahusadam võrreldes kärarikka Kiieviga, kus ta õpingute ajal elas. Kodulinn köitis neid sirgete ummikuvabade tänavate, lõunamaise päikese ja mere lähedusega, ent tõeliseks koduks tegid selle pere ja sõbrad.
Keldrist Bukaresti, Bukarestist Tallinna
Sõja puhkedes ei mõelnud Valentyna alguses üldse lahkumisele. Otsustavaks sai hirm oma lähedaste turvalisuse ja viiekuuse õepoja elu pärast. „Oli väga hirmus,“ meenutab ta. „Peitsime end pidevalt keldris. Lõpuks otsustasime minema sõita ning õe lapse turvalisse paika viia.“
Valentyna tööandja organiseeris Mõkolajivi töötajate evakuatsiooni ning koos õe ja õepojaga suundusid nad Bukaresti. Hiljem liitus nendega ka Vjatšeslav, kelle tööleping Pakistanis oli just lõppenud.
Juba Rumeenias olles sai lennunduses töötav mees teada, et tema ettevõtte peatab tegevuse. Seega tuli hakata uut kohta otsima juba Euroopas. „Mingil põhjusel tõmbas mind alati just Tallinna,“ meenutab ta. „Ilmselt sellepärast, et paljud mu Mõkolajivi tuttavad olid Eestis tööl käinud ning jaganud muljeid siinsest elust,“ meenutab ta. Tänu ühele heale tuttavale, kes juba Eestis töötas, saatis Vjatšeslav oma CV. Ta sai kiiresti vastuse ja peagi saabuski Eestisse. Ettevõte maksis kinni lennupileti ning esimese kolme nädala elamiskulud.
Esimesed komistuskivid
Korteri leidmine Tallinnas ei olnud sugugi lihtne: põgenike suur hulk ja üürikodude kõrge nõudlus tegid asja keeruliseks. „Hakkasime korterit otsima kohe pärast saabumist, sest firma maksis meie elamiskulud kinni vaid kolm esimest nädalat. Püüdsime leida elamise võimalikult töökoha lähedale,“ räägib Vjatšeslav. Nende peamised nõudmised polnud sugugi keerulised: eraldi köök, tavalise suurusega külmkapp ja rõdu, kus saaks pesu kuivatada. Suhtlus korteriomanike ja maakleritega kulges üldiselt ladusalt.
Vaid ühel korral öeldi neile otse ära. „Ükskord öeldi meile otse: „Ukrainlastele me ei üüri.“ Vastasime lihtsalt: „Olgu siis,“ ja läksime edasi otsima,“ meenutab Vjatšeslav. Tema sõnul tegi keelebarjääri puudumine kogu protsessi märksa lihtsamaks: „Mind üllatas, et Eestis räägivad peaaegu kõik, isegi eakamad, inglise keelt.“
Tõelised katsumused olid aga alles ees. Kolimise järel kõige raskem polnudki uues kohas sisse elada, vaid leppida sellega, et Mõkolajiv ja lähedased jäid kaugele selja taha. Vjatšeslav meenutab: „Leidsin vanad korterivõtmed ja puhkesin nutma, kui neile otsa vaatasin.“ Ka Valentyna tunnistab, et igatsus ja ärevus ei lasknud lahti: „Tahtsin tagasi koju, oma endisesse ellu. Oli valus mõelda, et ei saa pere ja sõprade kõrval olla.“ Uudised kodumaalt süvendasid igatsust, kuid töö aitas mõtted mujale viia.
Uus riik, uued rollid: kuidas Vjatšeslav ja Valentyna Eestis karjääri teevad
Enne Eestisse kolimist töötas Vjatšeslav üheksa aastat insenerina Mõkolajivi lennukitehases: alustas tehnikuna, tõusis inseneriks. Nüüd töötab ta Tallinnas rahvusvahelises ettevõttes, kus kolleegide seas on nii eestlasi, ukrainlasi kui ka teiste rahvuste esindajaid.
Eestis valis ta taas mehaaniku ameti, sest inseneri töö tähendab tema sõnul siin pigem kontoritööd: „Minu jaoks pole midagi hullemat kui terve päev laua taga istuda ja pabereid sorteerida.“ Talle on tähtis teha kätega tööd, olla vahetus kontaktis tehnikaga. Praegu õpib ta uut seadmeparki tundma: „Ma pole varem sellise tehnikaga kokku puutunud, seega tuleb esmalt süveneda ning alles siis edasi areneda.“
Alates 2018. aastast töötas Valentyna suure rahvusvahelise ettevõtte müügiosakonnas sekretärina. Pärast Eestisse kolimist jätkas ta esialgu kaugtööd, kuid aasta hiljem otsustas ettevõte kutsuda töötajad tagasi kontorisse Ukrainas. Valentyna pidi ametist loobuma. Eestis ta müügitööd enam ei kaalunudki: „Mõtlesin alustada hotellis toateenijana, aga füüsiliselt ei jaksanud. Seepärast otsustasin edasi keelt õppida ja samal ajal iseseisvalt töötada.“ Ta tunnistab, et igatseb oma endist töökollektiivi ega oleks soovinud töölt lahkuda. Vastupidi, ta kavatses seal edasi areneda. Tulevikus soovib Valentyna kindlasti Tallinnas tööd leida: „Olen küll pigem kodune inimene, aga minu jaoks on väga oluline töötada koos teistega, suhelda, jagada elu ja uusi sõpru leida.“
Käsitöö – tikkimine, heegeldamine, joonistamine – on Valentyna kirg juba lapsepõlvest saati. Viis aastat tagasi, koroonaajal, heegeldas ta esimest korda mänguasja sõprade lapsele. Tollal oli see vaid hobi, Eestis kasvas sellest aga oma „väike äri“. Nüüd heegeldab ta mänguasju, et veidi lisa teenida ja uusi tutvusi luua. Valentyna osaleb Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsiooni korraldatud laatadel. Just seal on ta leidnud nii kliente kui ka toredaid kaasamõtlejaid. Tänaseks elavad tema loodud mänguasjad juba Ukrainas, Eestis, Prantsusmaal, Poolas, Austrias, Taanis, Lätis ja Moldovas.
Eesti keel samm-sammult selgeks: motivatsioon, raskused ja väikesed võidud
Juba algusest peale said abikaasad aru, kui oluline on uue riigi keelt ja kultuuri austada. Kohanemiseks ja elamisloa pikendamiseks tuli neil õppida eesti keelt vähemalt A2-tasemel. „Me ei saa aru, kuidas on võimalik elada riigis, isegi keele põhialuseid oskamata,“ ütlevad nad.
Settle in Estonia kohanemisprogrammis A1-taseme kursusel jättis õpetaja Evelin Valentynale sügava mulje: „Ta oskab kuidagi nii selgelt ja arusaadavalt seletada, et kõik tundub loogiline ja lihtne. Ma olin vaimustuses.“ Valentyna valmistus igaks tunniks hoolikalt: koostas meelespidamiseks tabeleid ja jagas õpitut ka oma abikaasaga. A2-tase osutus keerulisemaks, sest rühm oli väga erineva taustaga ning paljud kaasõpilased suutsid end juba vabamalt eesti keeles väljendada. Ent raskused teda ei heidutanud ja ta plaanib jätkata B1-tasemeni.
Valentyna rõhutab, et isegi lihtsate sõnade teadmine aitab keelebarjääri ületada: restoranis saab tellida või kassas maksta, ilma et peaks üle minema inglise või vene keelele. Suurimat rõõmu tundis ta hetkel, mil luges esimest eestikeelset raamatut ja mõistis ligi 80% sisust.
Vjatšeslav alustas keeleõpinguid veebis, kuid leidis peagi, et silmast silma kursused sobivad talle paremini, et keelde sügavamalt sisse elada. Tõsist edasiminekut tundis ta igapäevaelus ja tööl, poes või kohvikus suutis ta juba iseseisvalt selgitada, mida vaja. Tema arvates on parim viis keele õppimiseks vahetu suhtlus kohalikega.
„Just siia tahaks jääda“: elu ja kohanemine Eestis
Vjatšeslav tunnistab, et algul tundus elu Eestis veidi ebakindel, kuid ajapikku muutus riik kohaks, kus on mugav elada ja kuhu tahakski jääda. Ma pole mingi eriti rahutu hing. Mulle meeldib elus stabiilsus,“ noogutab Valentyna kaasa.
Neile sobib siinne kliima, hästi toimiv taristu ja arenenud digiteenused, tänu millele saab suure osa igapäevatoimetustest tehtud lihtsalt telefoni kaudu.
Ka kohalik köök pakkus üllatusi: verivorst jõhvikamoosiga pani nad esmalt kulmu kergitama. „Oleme ju harjunud, et soolane käib soolasega ja magus magusaga kokku. Siin on kõik teisiti, nagu soolakaramell. Nüüd ostame laatadelt alati verivorsti kaasa,“ naerab paar.
Valentyna märgib, et elu Eestis on neid mõlemaid muutnud: kui varem pidasid nad end kindlalt linnainimesteks, siis nüüd naudivad loodust, käivad rabades ja on isegi hakanud seeni korjama. Valentyna on eriti vaimustuses moodsatest muuseumidest ja Tartu botaanikaaia külastusest. Tasapisi on Eestist saanud nende tõeline kodu. Iga kord Ukrainast naastes tunneb Valentyna, et just siin on tema õige koht.
Vähem kui kolme aastaga on Valentõna ja Vjatšeslav rajanud siia kodu, millest nad enam loobuda ei soovi. Uues kodus tunnevad nad eestlaste hoolivust ja toetust ukrainlaste vastu ning oskavad hinnata elu lihtsaid rõõme – päikeseloojanguid ja jalutuskäike looduses.
Foto: A.G. Foto OÜ
Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.