Väljasõidud botaanikaaeda, Eesti Vabaõhumuuseumisse ja isegi Viikingite külla – see kõik on saanud osaks eesti keele õppimisest. Eestis tegutsevad tasuta erikursused, kus keelt ei õpita ainult õpikutest, vaid ka kultuuri, ekskursioonide ja elava suhtluse kaudu. RusDelfi reporter käis ühes sellises tunnis ning uuris, kuidas täiskasvanud õppijad ületavad hirmu eesti keeles rääkida.
Artikkel ilmus algselt portaalis rus.delfi.ee.
„Isegi minu auväärses eas võib ja peab keelt õppima!“
Esmaspäev, kell on peaaegu viis õhtul. Õppeklassi hakkavad tasapisi tulema need, kes on siin käinud juba mitu kuud järjest. Paljud lähevad peaaegu kohe üle eesti keelele. Õhkkond meenutab pigem vanade tuttavate kohtumist kui tavalist keelekursust.
„Treenime eesti keelt!“ naeratavad saabujad laudade taha istudes.
Noori siin peaaegu pole – peamiselt on tegu vanemate inimestega. On ka eakaid. Särav blondiin kohendab naeratades salli ning võtab kotist ettevaatlikult välja kulunud märkmiku ja pastapliiatsi.
„Isegi minu auväärses eas võib ja peab keelt õppima!“ ütleb ta rõõmsalt.
Täiskirjutatud lehekülgedelt on kohe näha: märkmik on juba ammusest ajast olnud omaniku lahutamatu kaaslane. Seal on eesti keele sõnad, fraasid, terved laused ja käsitsi tehtud märkmed. Ka teised hakkavad tunniks valmistuma: kes seab valmis õppematerjale, kes kordab sõnu, kes arutab midagi lauanaabritega. Õpetaja palub kõigil end kirja panna ja kontrollib korraks kohalolijate nimekirja.
Tasapisi jääb klass vaikseks. Kõik jagunevad rühmadesse – tund algab. Esialgu töötatakse väikestes rühmades: osalejad arutavad ülesandeid, otsivad õigeid sõnu ja püüavad rääkida eesti keeles nii palju kui võimalik.
Keelekeskkonna loomiseks on iga laua juures abiks vabatahtlikud
Klassis on õpetaja ja keeleteadlane Ülle Rannut. Vestluses ajakirjanikuga rõhutab ta, et neid tunde ei saa nimetada tavalisteks keelekursusteks. Siin ei ole ranget tasemejaotust ega klassikalist õppeskeemi.
„Meil on kirjas, et vajalik on umbes A2-tase, kuid edasi pole enam oluline, kui hea kellegi keeleoskus on. Me püüame teha nii, et kõigil oleks huvitav – nii neil, kes alles hakkavad rääkima, kui ka neil, kelle tase on juba väga hea,“ selgitab ta.
Rannuti sõnul osaleb rühmades tavaliselt umbes 15 inimest. Kohtumised toimuvad kaks korda kuus klassiruumis ja veel kaks korda õppeekskursioonidena. Praegu tegelevad osalejad looduse teemaga ning viimane väljasõit viis nad Viikingite külla.
Programmi peamine eripära on see, et rõhku ei panda grammatikale, vaid keelebarjääri ületamisele. „See ei ole kursus, kuhu tullakse konkreetse eksami pärast. Peamine probleem, millega inimesed silmitsi seisavad, on see, et neil pole lihtsalt kellegagi eesti keeles rääkida,“ ütleb Ülle Rannut.
Keelekeskkonna loomiseks on iga laua juures abiks eesti keelt emakeelena kõnelevad vabatahtlikud. Osalejad saavad vabalt suhelda nii omavahel kui ka nendega. „Meie eesmärk on, et inimene ei kardaks enam suud lahti teha ja hakkaks eesti keeles rääkima. Et ta räägiks juba automaatselt ega mõtleks iga sekund, et nüüd räägib ta eesti keeles,“ märgib õpetaja. Tema sõnul tunnistavad paljud osalejad hiljem, et tunnevad end eestikeelses keskkonnas kindlamalt ja kardavad suhtlemist vähem.
Keelebarjäär kaob palju kiiremini
Programm keskendub kultuuri- ja ühiskonnateemadele: loodus, jätkusuutlik areng, ajalugu, traditsioonid ja tänapäeva Eesti elu. Selleks kasutatakse mänge, sõnakaarte, videoid, mõistekaarte ja praktilisi ülesandeid.
„Teema võib tunduda keeruline, kuid sellest saab rääkida lihtsalt. Näiteks arutame kogukonnaaedu, haljasalasid ja taastuvenergiat. Või uurime viikingite teemat – hiljem kirjutavad osalejad isegi ruune ja meisterdavad oma ruunikive,“ räägib Rannut.
Õppeklassi seintel on tõepoolest ruunide fotod. Lisaks on seal palju õppematerjale ja mängukaarte, mis aitavad tunni teemat paremini mõista. Kõike seda kasutatakse keeleõppes aktiivselt.
Erilist tähelepanu pööratakse praktilisele tegevusele. Tundides on osalejad uurinud näiteks maitsetaimi – nuusutanud neid, sorteerinud ja uhmris peenestanud.
„Paljud inimesed on kinesteetilised õppijad. Kui nad midagi kätega teevad, kaob keelebarjäär palju kiiremini,“ selgitab õpetaja.
Ülle sõnul pole keeleõppes peamine takistus sageli mitte keeleline, vaid hoopis psühholoogiline. Seetõttu on projekti kaasatud isegi vabatahtlik psühholoog, kes aitab inimestel suhtlemishirmuga toime tulla. „Kõige tähtsam on hakata rääkima. Kui inimene lõpetab kartmise, hakkab ka keeleoskus palju kiiremini arenema,“ on ta veendunud.
Keelest jäi täisväärtuslikuks suhtlemiseks ikkagi väheks
Paljude kursusel osalejate jaoks ei ole eesti keele õppimine pelgalt vajadus, vaid ka viis tunda end ühiskonna osana. Ukrainast pärit lasteaiaõpetaja Galina räägib, et elab Eestis juba ammu ja tema poeg Ruslan on siin sündinud. Vaatamata aastatepikkusele elule Eestis ja tööle venekeelses lasteaias tunnistab ta: täisväärtuslikuks suhtlemiseks ja enesekindluseks igapäevaelus jäi keeleoskusest ikkagi puudu.
„Olen lasteaiaõpetaja. Õppisin eesti keelt, tegin eksameid, sain vajaliku kategooria, aga siis töötasin jälle venekeelses lasteaias – ja praktikat oli vähe,“ ütleb ta.
Galina sõnul erinevad uued erikursused tavalistest keeletundidest selle poolest, et siin on keeleõpe tihedalt seotud Eesti kultuuri, ajaloo ja eluga. Osalejad ei õpi ainult klassiruumides, vaid käivad ka ekskursioonidel ning tutvuvad Eesti traditsioonide ja loodusega.
„See pole enam lihtsalt keel kui eesmärk omaette. Tahaks mõista kultuuri, ajalugu, inimesi. On väga huvitav, kuidas siin on kõik omavahel seotud: muusika, kunst, väljasõidud, suhtlemine,“ räägib ta.
„Inimeste jaoks pole oluline ainult keel selgeks saada“
Eriti avaldab Galinale muljet hiljuti Eestisse saabunud ukrainlaste motivatsioon. Ta toob näiteks ühe kursusel osalenud naise, kes suutis mõne aastaga keele hästi omandada.
„Ma lausa imetlen selliseid inimesi. Ta on väga motiveeritud ja räägib juba vabalt,“ märgib naine.
Tema sõnul on praegu keeleõppeks oluliselt rohkem võimalusi: veebikursused, vabatahtlike programmid, vestlusklubid ja spetsiaalsed lõimumisprojektid. „Praegu on neil, kes tõesti tahavad keelt õppida, selleks tohutult võimalusi. Peamine on motivatsioon,“ usub Galina.
Ta lisab, et jätkab ka ise keelekursustel osalemist ning püüab toetada oma poega eesti keele õppimisel. Samas tunnistab ta, et tema eas on õppimine juba keerulisem ja mõned olukorrad tekitavad endiselt stressi.
„Tema tase on juba väga hea, aga minul on veel raske. Kuid õppida on ikkagi vaja – et mõista inimesi, tunda end kindlamalt ja olla osa siinsest keskkonnast,“ räägib ta.
Galina arvates on sellised programmid eriti olulised neile, kes on alles hiljuti Eestisse kolinud ja teevad riigiga alles esimest tutvust. „Inimestele pole oluline ainult keel selgeks saada. Tuleb mõista ka kultuuri, seda, kuidas inimesed siin elavad ja mõtlevad. Siis kulgeb lõimumine hoopis teistmoodi,“ on Galina veendunud.
Integratsiooni Sihtasutus kutsub Eestis elavaid täisealisi eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi osalema programmides, mis algavad mais ja toimuvad Tallinnas.
Programmid pakuvad võimalust arendada eesti keele oskust vahetus suhtluses ning tutvuda lähemalt Eesti kultuuri ja komberuumiga.
Programm koosneb:
- töötubadest ja aruteludest (kokku 20 akadeemilist tundi), kus räägime eesti elust ja kultuurist;
- ühistest õppekäikudest (kokku viis õppekäiku), mille raames külastame muuseume, näitusi ja osaleme ekskursioonidel.
Kus ja millal?
Kohtumised ja õppekäigud toimuvad tööpäeva õhtuti või nädalavahetustel, et saaksid osaleda ka töö või õpingute kõrvalt.
Registreerimine: iseteenindus.integratsioon.ee
Tegevuste toimumist on kaasrahastanud Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus. Šveitsi-Eesti koostööprogrammiga toetatakse tegevusi, mis aitavad eri rahvusest ja keeletaustaga inimestel paremini sulanduda Eesti ühiskonda. Programmi eesmärk on tugevdada ühtekuuluvust ning pakkuda võimalusi osaleda kultuuri- ja haridustegevustes. Toetatakse näiteks eesti keele õppimist, Eesti kultuuri tundmaõppimist, digiteenuste ja vabatahtlike valdkonna arendamist ning üritusi, mis toovad kokku eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi. Programmi tegevused aitavad paremini mõista Eesti eluolu ning leida oma koht siin ühiskonnas. Programmi viib ellu Kultuuriministeerium koostöös Integratsiooni Sihtasutuse ja teiste partneritega.