Integratsiooni Sihtasutus ootab ettepanekuid inimestest ja organisatsioonidest, kes väärivad tunnustust lõimumist edendava tegevuse eest. Kandidaate saab esitada neljas kategoorias kuni 30. septembrini 2026.

"Eesti tugevus on mitmekülgne kultuuriruum, mida rikastavad siin elavate inimeste lood.  Lõimumine sünnib inimeste igapäevastes kohtumistes, ühistes ettevõtmistes ja valmisolekus üksteist mõista. Eestis on palju inimesi ja organisatsioone, kes loovad teadlikult võimalusi eri keele- ja kultuuritaustaga inimestele koos tegutseda ning oma kogukonda panustada," ütles Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Eda Silberg. "Lõimumispreemiatega soovime neid algatusi esile tõsta ja tunnustada ning kutsun kõiki üles esitama kandidaate, kelle tegevus aitab muuta Eesti sidusamaks ja tugevamaks ühiskonnaks."

Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsevi sõnul annab lõimumispreemiate konkurss võimaluse tuua avalikkuse ette inimesed ja algatused, mille mõju ulatub sageli palju kaugemale nende igapäevasest tegevusest. „Sidusam ühiskond tekib paljude inimeste järjepideva töö tulemusena. Need võivad olla õpetajad, kogukondade eestvedajad, kultuuri- ja spordiinimesed, ajakirjanikud või organisatsioonid, kes loovad oma tegevusega võimalusi koostööks ja üksteise paremaks mõistmiseks. Lõimumispreemiatega soovime nende töö nähtavaks teha, sest head eeskujud näitavad ka teistele, kuidas igaüks saab Eesti ühiskonna sidususse panustada,“ ütles Moskovtsev.

Kandidaate saab esitada neljas kategoorias:

Lõimumise raudvara – Eesti kultuurilise mitmekesisuse teadvustamine ja pikaajaline sihipärane lõimumist edendav tegevus

Aasta sillalooja – eesti keelest erineva emakeelega elanikele suunatud koostööprojektide elluviimine

Aasta säde – isiku või organisatsiooni silmapaistev tegevus lõimumise valdkonnas 

Aasta sõnumikandja – lõimumist toetavate hoiakute kujundamine meedia kaudu 

Kandidaatidena saab esitada erinevate eluvaldkondade inimesi ja organisatsioone ajavahemikus 1. september 2025 – 31. detsember 2026 elluviidud ning juba alustatud tegevuste eest. Lõimumise raudvara eripreemia puhul pole tegevus ajaliselt piiratud. Konkursile ei saa esitada iseennast või kandidaate, kes on viimase kolme aasta jooksul saanud lõimumispreemia. 

Esitatud kandidaatidest valib parimad valdkonna ekspertidest koosnev komisjon. Laureaate autasustab kultuuriminister Heidy Purga pidulikul tseremoonial, mis toimub detsembris 2026 Tallinnas.  

Ettepanekuid lõimumispreemiate kandidaatide osas saab esitada hiljemalt 30. septembril 2026. Kandidaadi esitamise vormi ja konkursi tingimused leiab Integratsiooni Sihtasutuse veebilehelt: integratsioon.ee/loimumispreemiad.  

Konkursi preemiafond on 5000 eurot – Lõimumise raudvara auhinna saajale on ette nähtud 2000 eurot ning aasta tegija auhinna saajatele 1000 eurot.

Integratsiooni Sihtasutus ja Kultuuriministeerium tunnustavad lõimumise edendajaid tänavu juba 27. korda.

Lõimumispreemiate laureaadid viimasel kolmel aastal 

Lõimumise raudvara: 2025 – Natalia Ermakov, 2024 – Aleksandr Dusman, 2023 – Pavel Ivanov

Aasta sillalooja: 2025 – Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi haridusosakond, 2024 - Hirvo Surva ja Eesti Muusikanõukogu, 2023 – Maria Sakarias

Aasta säde: 2025 – Einike Sooväli, 2024 – Alika Milova, 2023 – Kirill Badikin

Aasta sõnumikandja: 2025 – Osakond OÜ, 2024 – ETV+ saate “Keeleveski“ meeskond, 2023 – Raadio 4 toimetus

Päikselisel 7. augusti lõunal istus UNHCR maha koos kommunikatsiooniuuringute professori dr Triin Vihalemma, Pärnu linna lõimumiskoordinaatori Iryna Zotovychi, matemaatikaõpetaja Celal Yildirimi ja tudengi Shorok Alsuleimaniga Paides iga-aastase Arvamusfestivali kultuuririkkuse laval, et arutada, mida tähendab identiteet ja kuuluvustunne sundümberasumise kontekstis.

Vestluses põimusid isiklikud lood, professionaalsed kogemused ja teadustöö, kuid erinevatest taustadest hoolimata jõudsid kõik panelistid sarnase tõdemuseni: kuuluvustunne ei sünni sellest, et inimene jätab oma mineviku seljataha, vaid sellest, et tal on võimalus ehitada sellele uus tulevik.

Muutuv identiteet

Süüriast pärit Shorok jõudis Eestisse 16-aastaselt. „Ma tunnen ennast nagu eestlane, kuid mu lapsepõlv on Süüria moodi, Araabia moodi,“ selgitab ta. „Ma sündisin, kasvasin ja elasin Süürias, kuid pidin sealt lahkuma sõja pärast. Põgenesin Türki, elasin seal, oskan ka türgi keelt ja mulle väga meeldib türgi kultuur. Kui saabusin Eestisse, tundsin, et nüüd on rahulik, saan oma elu üles ehitada ja palju asju teha.“

Tema jaoks ei ole identiteet seotud ainult ühe riigi või kultuuriga. Süürias veedetud lapsepõlv, aastad Türgis ja täiskasvanuks saamine Eestis on kõik osa sellest, kes ta täna on.

Celal jõudis Eestisse hoopis teises eluetapis. Tal oli juba perekond, karjäär ja väljakujunenud kuuluvustunne. Küsimusele, kui suur osa temast on täna türklane, kurt või eestlane, vastab ta lihtsalt: „Võin öelda, et ma olen ikka inimene. Ei ole tähtis, kes sa oled – kas sa oled türklane, kurt või eestlane.“

Tema sõnul ei kadunud Eestisse kolides senine identiteet kuhugi. „Ma tulin siia oma kultuuriga. Ja kuna õppimine on terve elu, õppisin ma juurde,“ ütleb ta. „Õppisin ületama oma eelarvamusi.“

Üks neist puudutas eestlasi endid. „Kui tulin Eestisse, uurisin internetist, millised on eestlased. Seal öeldi, et eestlased on kinnised ja külmad inimesed. Aga kui hakkasin inimestega suhtlema, sain aru, et nad on väga head inimesed.“

Iryna saabus Eestisse 15 aastat tagasi, tükk aega enne täiemahulise sõja algust. Sel ajal elas Eestis ligikaudu 5000 Ukraina kodanikku, täna kümneid tuhandeid. Pärnu linna lõimumiskoordinaatorina näeb ta, et ukrainlased kohanevad täna kiiremini kui tema omal ajal, kuid samas on sõda muutnud veelgi olulisemaks oma kultuuri hoidmise.

„Kui nad tulevad võõrasse riiki ja hakkavad kaitsma enda kultuuri, siis see on nende jaoks turvaline koht,“ ütleb ta. „See on koht, kuhu nad saavad tulla, kus nad saavad end tunda kaitstuna. Ja tänases olukorras on see väga oluline tunne.“

Professor Triin Vihalemma sõnul ei tähenda lõimumine seda, et inimene peaks ühe identiteedi teise vastu välja vahetama. Pigem tekib kuuluvustunne siis, kui inimene saab kasutada oma kogemusi, teadmisi ja oskusi uues ühiskonnas ning näeb, et neid väärtustatakse.

Muutuvad rollid
 

Sunnitud ümberasumine ei tähenda üksnes identiteedi muutust. Sageli muutuvad ka rollid perekonnas, kogukonnas ja ühiskonnas.

Peamised Ukrainast saabunud põgenikud on olnud naised ja lapsed. Paljudel tuli hakata üksinda toime tulema nii praktiliste väljakutsete kui ka teadmisega, et lähedased on jäänud sõja keskele.

„Kui kedagi kõrval ei ole ja tunned, et oled üksi, sinu kodu on pommitatud, sinu pere ei ole terve ja sinu mees on ohus, siis mida teha?“ kirjeldab Iryna. „See igalt poolt muserdab sind ja see on väga keeruline.“

Tema sõnul hakkasid inimesed aja jooksul tuge leidma üksteisest.

„Nad hakkasid kogunema, kohtuma, rääkima ning jagama oma muresid ja kõike, mis neil toimub. Nad teavad, et nad ei ole enam üksi. See on väga oluline moment, et nad saavad hakkama koos.“

Shoroki jaoks tähendas Eestisse jõudmine võimalust võtta omaks täiesti uued rollid ja kujundada tulevikku viisil, mis sõja tõttu võimalik ei oleks olnud.

„Eesti andis meile väga palju võimalusi,“ ütleb ta. „Tulime siia ja kõik aitasid meid.“

Koos vanemate ning õdede-vendadega tuli õppida uus keel, kohaneda uue haridussüsteemiga ja alustada otsast peale. Täna õpib Shorok Eesti Maaülikoolis ning tema õde on lõpetanud Tallinna Ülikooli.

„Ma olen väga rõõmus, et olen saanud teha nii palju asju siin Eestis,“ räägib ta. „Sõjas ei saa keegi inimestele võimalusi anda. Kõigi eesmärk oli ellu jääda.“

Ka Celali teekond Eestis on toonud kaasa uusi rolle. Lisaks matemaatikaõpetaja tööle panustab ta aktiivselt kogukondadevaheliste sidemete loomisse ja lõimumise toetamisse.

MTÜ Satu kaudu on ta aidanud kokku viia erineva taustaga inimesi ning loonud võimalusi kohtumisteks, mis muidu võib-olla kunagi ei sünniks. Ühes projektis külastasid vabatahtlikud üksikuid eakaid inimesi. Nii kohtus Celal 84-aastase Lindaga.

„Tema sugulased olid talle öelnud, et ära kohtu selle türklasega,“ meenutab ta naerdes. „Aga Linda otsustas ikkagi kohtuda.“

Projekt lõppes ammu, kuid sõprus kestab siiani.

„Me kutsume teda oma vanaemaks, sest me ei saa Türki tagasi minna. Minu lapsed kutsuvad Lindat vanaemaks.“

Professor Triin Vihalemma sõnul ei sõltu kohanemine ainult keeleoskusest või ametlikest tugiteenustest. Sama olulised on oskused, mis aitavad inimestel uues keskkonnas suhteid luua, probleeme lahendada ja muutustega toime tulla.

„Keeleoskus on oluline, aga mitte ainukene asi,“ selgitab ta. „Nendest lugudest tuli väga hästi välja näiteks suhtlemisoskus, õppimisoskus, probleemide lahendamise oskus ja võime tagasisidet vastu võtta.“

Tema sõnul muutuvad need oskused eriti oluliseks olukorras, kus inimene peab oma elu uuesti üles ehitama. „Mida paremad on need üldoskused, seda viljakamalt võib toimuda ka keeleõpe ja kohanemine,“ ütleb ta.

Vihalemma sõnul on oluline, et inimesed näeksid oma tugevusi mitte ainult selles, mida nad juba oskavad, vaid ka selles, mida nad suudavad õppida ja uude keskkonda kaasa tuua. Just selline võime kohaneda ja samal ajal oma kogemustele toetuda aitab inimestel leida koha uues ühiskonnas.

Kogukond kui sild
 

Arutelu jooksul tuli korduvalt esile kogukonna tähtsus. Kõik panelistid rõhutasid, et oma kogukonda kuulumine ei takista lõimumist, vaid võib olla hoopis selle eelduseks.

Celal ei näe kogukonda lõimumise vastandina. Tema sõnul on kogukonna kõige olulisem eesmärk aidata inimestel uues ühiskonnas kohaneda.

„Kohanemine on meie kogukonna põhiline eesmärk,“ ütleb ta. „Mõnikord inimesed lihtsalt ei tea, kuidas kohaneda. Kogukond saab neid selles toetada.“

Tema sõnul õpetati neile juba algusest peale, et uude riiki elama asudes tuleb seda näha oma kodumaana. „Kui me elame teises riigis, siis see on meie uus kodumaa. Me tõesti vaatame niimoodi. See on meie kodumaa, sest me praegu elame siin.“

Just seetõttu korraldab kogukond üritusi, mis toovad kokku eestlasi ja välismaalasi ning tutvustavad Eesti kultuuri ja traditsioone. „Kui sa tunned ja austad seda kultuuri, siis sa lõpuks kohaned ja elad paremini,“ ütleb Celal. „Ma arvan, et kogukond ei ole oht. Kui inimesed usuvad, et nad kohanevad, siis see toimib.“

Sarnast muutust näeb ka Iryna Pärnus. Tema sõnul tekkisid esimesed kogukondlikud võrgustikud vajadusest üksteist toetada, kuid aja jooksul on nende roll oluliselt laienenud.

„Alguses oli ainult Ukraina Keskus ja inimesed tulid sinna sellepärast, et neil oli abi vaja,“ räägib ta. „Praegu õpime juba üksteiselt ja osaleda saavad kõik, sõltumata sellest, kust nad pärit on.“

Tema sõnul ei otsi inimesed enam ainult tuge, vaid soovivad üha rohkem mõista ühiskonda, mille osaks nad on saanud. Kogukonnas läbi viidud küsitlus näitas, et kõige suurem huvi ei olnudki oma kultuuri hoidmise, vaid Eesti elu tundmaõppimise vastu.

„Minu jaoks oli suur üllatus, et inimesi huvitas kõige rohkem see, kuidas elab tavaline eestlane,“ ütleb ta. „Millised on tema traditsioonid, mida ta teeb ja millest ta huvitub.“

Samal ajal näeb Iryna, et kogukonnad aitavad ka vastuvõtvat ühiskonda rikastada. „Me ei räägi enam ainult sellest, kuidas ukrainlasi toetada,“ ütleb ta. „Me räägime rohkem sellest, kuidas ukrainlased ise saavad panustada Pärnu arengusse või Eesti arengusse. Tulevad uued inimesed oma vaatega, oma kogemusega ja nad saavad seda jagada.“

Noorema põlvkonna jaoks võivad kogukonnapiirid olla veelgi hägusamad. Shorok ütleb, et tal ei ole Eestis palju ei araabia ega ka eesti sõpru. Selle asemel on tema tutvusringkond kujunenud eri rahvustest inimestest.

„Mul on väga erinevad sõbrad. Türklasi, araablasi, eestlasi ja teisi ka,“ räägib ta. „Ma ei saa öelda, et mul on ainult eesti sõbrad või ainult araabia sõbrad.“

Samas tunnistab ta, et vahel võib mitme maailma vahel elamine olla keeruline. „Minu araabia sõprade jaoks ma olen liiga eestlane ja eestlaste jaoks ma olen liiga araablane,“ ütleb ta. „Ma ei saa selle keskele võtta, kas ma olen eestlane või araablane.“

Ometi peab ta Eestit oma koduks. „Mul on praegu Eesti kodakondsus ja ma olen väga uhke. Täna saan öelda, et olen eestlane.“

Professor Vihalemma sõnul näitavad uuringud, et kogukonnad ja kontaktid kohalikega ei välista teineteist. Vastupidi. Oma kogukond annab turvatunde, samas kui suhted vastuvõtva ühiskonnaga aitavad luua usaldust, õppida keelt ja leida võimalusi ühiskonnaelus osalemiseks.

Võimalus unistada
 

Arutelu lõpus küsiti osalejatelt, mida tähendab nende jaoks edukalt uuesti üles ehitatud elu.

Shoroki vastus oli konkreetne: „Ma näen oma tulevikku Eestis. Kõik minu tulevikuplaanid on Eestis.“

Iryna jaoks tähendab uuesti üles ehitatud elu midagi lihtsat ja samas väga olulist. „See on turvaline tunne. Võimalus elada, võimalus töötada, õppida ja unistada ning teha plaane.“

Ka Celali vastus viis tagasi inimestevaheliste suheteni. Ta meenutas, kuidas pärast Eestisse kolimist ootas tema pere pikalt, et naabrid tuleksid neid tervitama, nagu tema kodumaal kombeks oli. Kui seda ei juhtunud, otsustas ta ise algatuse teha.

„See oli jõuluajal ja mõtlesin, et mina pean midagi tegema. Mina pean tutvuma nendega,“ rääkis ta. Ta ostis naabritele kingitused, koputas ustele ja tutvustas ennast. „Läks väga hästi ja me saime sõpradeks.“

Tema sõnul näitab see, et eestlastega ei ole raske sõbraks saada ning kuuluvustunne tekib sageli just väikeste igapäevaste kohtumiste kaudu.

Professor Vihalemma sõnul näitasid kõik panelistide lood erinevaid viise, kuidas inimesed saavad uuel asukohamaal ennast teostada. Mõne jaoks tähendab see haridusteed, teise jaoks teiste aitamist või kogukonna loomist. Ühine nimetaja on võimalus panustada, kuuluda ja vaadata tulevikku.

Paides kõlanud lood tuletasid meelde, et sundümberasumine muudab inimeste elu mitmel tasandil. Muutuvad rollid, suhted ja sageli ka arusaam iseendast. Kuid turvalisuse, võimaluste ja inimestevaheliste sidemete toel võib tekkida midagi uut: mitte ainult uus elu, vaid ka uus kuuluvustunne.

Selle küsimuse üle julgustas mõtlema juulis ja augustis toimunud sotsiaalkampaania, millega seotud materjale ja üleskutseid võis märgata mitme linna tänavapildis, teleekraanil, raadioeetris ja sotsiaalmeedias. Mis teeb sinust südames eestlase? Mida see üldse tähendab ja miks me sellest rääkima peame?

Sotsiaalkampaania “Südames eestlane” tellis Kultuuriministeerium ning see on osaks laiemast tööst sidusa ühiskonna toetamisel. Ühiskond on sidus ja stabiilne, kui kõik, sealhulgas eri emakeele ja kultuuritaustaga inimesed, üksteist vastastikku aktsepteerivad ja peavad üksteisest lugu, tunnevad ühtekuuluvustunnet, teevad koostööd ning jagavad olulisi väärtusi. Erinevad ühiskonna sidusust toetavad tegevused on suure pildi olulised osad, mis üksteist täiendavad. Näiteks pakutakse uussisserändajatele kohanemisprogrammi ja tugiteenuseid, eri keele- ja kultuuritaustaga inimestele on mõeldud keeleõppevõimalused ja keeleõpet toetavad tegevused, mis aitavad leida tee eesti kultuuri juurde. Oma oluline roll on ka ühistel ettevõtmistel, mis erinevaid inimesi ja kogukondi kokku toovad ning aitavad luua kontakte nende vahel, kes muidu kokku ei satu. Inforuumis pakuvad kõigele sellele lisatuge erinevad meediaprojektid ja kampaaniad.

Sotsiaalkampaania "Südames eestlane" põhisõnum tõi esile emotsionaalse sideme Eestiga, tunde, mis tuleb südamest. Eestlaseks olemise tunne ei tulene ainult keelelisest, kultuurilisest või rahvuslikust taustast. See tunne tuleneb sügavast emotsionaalsest sidemest riigi, selle looduse, väärtuste, kultuuri, inimeste ja identiteediga.

Kui Eestist on saanud sinu kodu, mida sa kalliks pead, siis hoiad seda oma südames. Igaühel on midagi oma, mis tema jaoks kodutunde loob. Olgu see loodus, koorilaul, kirjandus või hoopis kohuke, kilu ja jaanipäev, kultuuriruumi sulandumine ja selle mõistmine tuleb läbi inimeste ja suhtluse.

Sidus ühiskond, ühtekuuluvustunne on meie ühine väärtus, eesmärk ja vastutus. Märkame, kui erineva kultuuritaustaga inimesi on meie ümber ning kui palju ühist (just Eestiga seotut!) meil sellegipoolest on. Kuulame teiste lugusid ja räägime oma lugusid vastu. Teeme asju ühiselt, hoides Eestit südames.

Sotsiaalkampaania “Südames eestlane” teostaja on Optimist Creative. Kampaaniat kaasrahastab Euroopa Liit.

Kui olete kunagi internetist otsinud märksõnu „elu Eestis“, „Eestisse kolimine“ või „Eesti kultuur“, olete suure tõenäosusega sattunud nägema ka Manan Anwari. Tema YouTube’i videod ja artiklid on juba aastaid aidanud Eestisse tulijatel selle väikese Balti riigi elust paremini aru saada. Ometi peitub selle mahuka nõuannete varamu taga inimene, kes saabus Eestisse üsna väheste teadmistega sellest, mis teda siin ees ootab.

Pakistanist pärit Manani teekond Eestisse algas 2014. aastal. Elukutselt insener, ei otsinud ta muinasjutulist elu ega kohta, kuhu kogu eluks jääda. Ta lihtsalt tahtis magistrikraadi.

„Mul vedas, et sain Eestisse tulekuks Erasmuse stipendiumi. Siia tulek ei olnud tegelikult miski, mida eraldi plaanisin – ma ei teadnud Eestist kuigi palju,“ selgitab Manan. „Olen kohanud palju inimesi, kes on rääkinud, et nad armusid Eestisse ja tulid seejärel siia elama. Minuga nii ei olnud.“

Nagu kala kuival

Üleminek Pakistani elavast saginast Eesti tagasihoidlikku vaikusesse oli tohutu kultuuriline hüpe. Mananile tundusid need kaks keskkonda „diametraalselt vastandlikud“.

„Siin on nii palju rahu ja vaikust. Pakistanis on kõikjal, kuhu lähed, müra, sagin ja rahvamassid. Teen vahel nalja, et olin nagu kala kuival maal – ja siis õppisin kuidagi nõnda elama,“ ütleb ta.

Kohanemine oli Mananile nii füüsiline kui ka emotsionaalne maraton. Eesti legendaarsed talved ja kohalike inimeste stoiline loomus osutusid talle kõige suuremateks katsumusteks. „Keegi ei hoiatanud mind, kui pikaks ja pimedaks talv kujuneb. Ja inimesed olid nii vaiksed, kinnised ja eemalolevad. See oli väga suur väljakutse ja pidin siin elamiseks ja kohanemiseks ennast päris palju muutma.“

Sellest, mis oli mõeldud olema ajutine õppeperiood, kujunes peagi välja midagi enamat. Enne viimase semestri algust sai Manan töökoha autotööstuse elektroonika valdkonnas. Ta töötas selles ettevõttes mitu aastat, harjudes tasapisi kohaliku eluviisiga. „Kui peale välimuse on olemas mingeid Eesti väärtusi, mis teevad inimesest eestlase, siis arvan, et need kõik said minusse sisse süstitud,“ naerab ta.

Omal käel väljanuputamisest teiste aitamiseni

2014. aastal valitses Eestis välismaalaste jaoks tõeline „infovakuum“. Igapäevased asjad, mida kohalikud pidasid iseenesestmõistetavaks, olid uutele Eestisse tulijatele täiesti arusaamatud. Manan veetis oma esimesed aastad katse-eksitusmeetodil õppides ja just see protsess tekitas temas soovi olla teistele sillaks.

„Pidin palju asju ise välja nuputama ja arvasin, et oleks kasulik jagada seda, mida olin õppinud, et teised ei peaks sama protsessi läbi tegema.“

Sellest soovist sai alguse tema tee viljaka sisuloojana. Ta hakkas kirjutama suurematele uudisteportaalidele ja lõpuks otsustas luua YouTube’i kanali, milles käsitleb teemasid alates eesti keele nüanssidest kuni talvevarustuse praktiliste küsimusteni. „Olen kangekaelne mees,“ ütleb ta naeratades. „Ma tegelesin sellega väga pikka aega. Käsitlesin peaaegu kõike, mida Eestis vaja teada on.“

Oma loo jagamine ei olnud tema jaoks aga ainult teiste aitamiseks – see aitas ka teda ennast. Pakistanis oli tal suur suhtlusringkond, kuid Eestis tuli tal kõike nullist alustada. See jättis jälje tema vaimsele tervisele. „Hakkasin jagama oma mõtteid, ideid ja tundeid. Sain palju kriitikat, kuid ka palju tuge ja mõistmist. See tekitas minus tunde, et ma ei ole üksi.“

Keeleõppega aju ümberhäälestamine

Mananile oli lõimumisel kõige olulisem samm keele õppimine. Tema jaoks ei ole eesti keele õppimine lihtsalt suhtlusvahendi omandamine, vaid psühholoogiline muutus. Nüüd soovitab ta kõigil, kes jäävad siia kauemaks kui kuuks, hakata kohe eesti keelt õppima.

„Asi ei ole ainult keeleoskuses, vaid teises keeles rääkimine häälestab su aju ümber,“ selgitab ta. „Kui räägid eesti keeles, hakkad mingil määral ka eestlaslikult mõtlema ja asjadest veidi paremini aru saama. Ma ei tea, mis maagia see on, aga see tõesti toimib.“

Tema jaoks saabus oluline läbimurre Integratsiooni Sihtasutuse keelekursusel, kus keskenduti täielikule keelekümblusele. „Integratsiooni Sihtasutuse kursus oli parim, sest seal rakendati täielikku keelekümblust. Inglise keeles ei tohtinud rääkida. Esimesed korrad olid tõesti närvesöövad – tundsin end seal kõige rumalama inimesena. Kirjutasin neile isegi ühe väga pika e-kirja, milles palusin neil asju rahulikult võtta ja minuga leebemalt käituda. Aga lõpuks harjusin selle lähenemisviisiga ära ja sellest kujunes väga hea õppimiskogemus.“

Programmi juhtis Mall Pesti, kes on Eesti ühe armastatuima keeleõpiku „E nagu Eesti“ kaasautor. „Mul õnnestus ka temaga kohtuda ja see oli minu jaoks tõeline fännihetk,“ ütleb Manan. Selle hetke jäädvustamiseks tegid nad ka ühise foto.

Sinimustvalge väljateenimine

2024. aastal, peale kümmet aastat Eestis elu ülesehitamist, sai Mananist ametlikult Eesti kodanik. See protsess nõudis kannatlikkust: aastaid Eestis elamist ja töötamist, B1-taseme keeleeksami ja kodakondsuse eksami sooritamist ning tema puhul ka Pakistani kodakondsusest loobumist. Manani jaoks muutis tulemuse veelgi tähenduslikumaks just see, et ta pidi selle nimel pingutama.

„Pakistani kodakondsus, millega ma sündisin, ei olnud midagi sellist, mida oleksin pidanud välja teenima – see lihtsalt anti mulle sünniga kaasa. Aga Eesti kodakondsuse puhul tunned tõesti, et oled selle välja teeninud.“

Mananile oli B1-taseme keeleeksam kõige stressirohkem osa. Kui lõpuks saabus teade eksami sooritamise kohta, valdas teda puhas rõõm. „Ma tunnen nii paljusid inimesi, kes on eksamit teinud kaks, kolm või neli korda ja kel jääb ikka lävendist üks või kaks punkti puudu. Õnneks läbisin ma selle esimesel katsel. See oli üks mu elu kõige õnnelikemaid e-kirju.“

Kuigi ta peab oma passi väga kalliks, on tal tulevastele uutele kodanikele mõeldes üks soov: et see hetk muudetaks pidulikumaks. „Sa töötad kaheksa või üheksa aastat millegi nimel ja siis lähed Politsei- ja Piirivalveametisse, kus ulatatakse sulle üle laua dokumendipakk ja ongi kõik,“ naerab ta. „Sooviksin, et Eestis oleks kodakondsustseremoonia või vande andmise tseremoonia. See muudaks selle hetke palju tähenduslikumaks.“

Eesti ei sobi kõigile

Hoolimata sügavast kiindumusest oma uude kodumaasse jääb Manan realistiks. Ta hoiatab, et see riik on „nišitoode“ ega sobi igale iseloomule.

„Eesti on väga nišikas paik. See ei sobi kõigile. Kui vajad palju melu, rahvamasse, lärmi ja saginat, siis Eesti ilmselt sulle ei sobi. Sa pead aru saama, millised on su eesmärgid. Mida soovid Eestis olles saavutada ja millest oled valmis selle nimel loobuma? Iga kolimisega kaasneb oma hind.“

Kuigi väikeses riigis võivad karjäärivõimalused üsna kiiresti otsa saada, toob Manan esile perede võrreldamatu elukvaliteedi. „Kui mul oleks lapsi, oleks Eesti üks väheseid kohti, kus ma tahaksin oma perekonda kasvatada. See riik sobib selleks väga hästi.“

Läbinisti eestistunud

Nüüd naljatab Manan, et on sügavalt „eestistunud“. Ta hindab oma privaatsust, hoiab bussipeatustes alateadlikult teistest eemale ja on saunatraditsiooni täielikult omaks võtnud.

„Saun on oma olemuselt täiesti vastupidine sellele, milline Eesti ise on. Sa istud võõrastega koos pimedas, kuumas ruumis, alasti ja tihedalt üksteise vastu surutuna. Alguses tundus see nii imelik, aga nüüd ma tõesti armastan saunas käimist. See justkui tasakaalustab eestlaseks olemise äärmusi.“

Ta on märganud sama muutust ka oma väiksemates igapäevastes harjumustes.

„Juba enne COVIDit mäletan, kuidas vaatasin bussipeatustes ja rongijaamades ootavaid inimesi, kes seisid üksteisest täpselt parajal kaugusel. Olen kindel, et kui võtaksid joonlaua ja mõõdaksid, oleks vahe täpselt kaks meetrit. Aga lõpuks hakkasin minagi nii tegema. See lihtsalt tundus täiesti loomulik.“

Võib-olla on see kõige selgem märk sellest, kui suureks osaks temast on Eesti saanud. Hiljuti esitati talle küsimus, mis pani teda mõtlema: kumb on kõigi nende aastate jooksul rohkem muutunud – kas Eesti või tema ise? Tema vastus ei ole päris ühene. Eesti on muutunud, aga nii on ka tema. Harjumused, mis kunagi tundusid võõrad, on nüüd saanud loomulikuks.

Praegu ei ole Mananil suurt plaani selle kohta, mida tulevik toob. Ta ei ole kunagi olnud suurte plaanide tegija. Ta eelistab võtta asju nii, nagu need tulevad. Aga mida tahes järgmine peatükk ka ei tooks, jääb Eesti alati osaks tema loost.

„Ma olen Eesti kodanik ja see maa on mulle südamelähedane. Eesti jääb alati osaks minust, ükskõik kuhu elu mind ka ei viiks,“ ütleb ta.

 Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.