Sel aastal pälvis lõimumispreemiate jagamisel aasta sillalooja tiitli Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi haridusosakond, tänu kellele on kujunenud keskkond, mis toob sporti ja muuseumiharidust sidudes kokku eri kultuuritaustaga noored. Muuseum on saanud oluliseks sillaloojaks, näidates, kuidas sport võib toimida ühise keelena ja tugevdada kogukonda. Programmidest on osa võtnud üle 700 noore, toimunud on mitmed lõimumislaagrid ning loodud on rändnäitus „Sport kui ühine keel“, mille abil saab jõuda ka nende õpilasteni, kes muidu muuseumisse ei satuks. Tegevused toetavad keeleõpet, kultuuritunnetust ja sõprussuhteid ning aitavad noortel kujundada sidet Eestiga.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi haridusosakonna juht Ave Vilpo räägib lähemalt.

Kuidas jõudsite mõtteni kasutada sporti lõimumise tööriistana? 

Spordimuuseumis oleme alati avatud uutele võimalustele. Alustasime projektiga, mille raames kutsusime muuseumisse Eestis elavaid teise emakeelega noori. Mõistsime, et liikuvad muuseumitunnid võiksid olla hea viis, kuidas nende noorteni jõuda. Rohkem hakkasime teemale keskenduma pärast Vene täiemahulise sõja algust Ukrainas, kui korraldasime muuseumis perepäeva, et tuua kokku nii Ukraina, Eesti kui ka teistest riikidest pärit inimesed, kes nüüd Eestis elavad. Enne selle projektiga süvitsi minemist uurisime ka hetkeolukorda Tartus ja leidsime, et mujalt siia kolinud inimestel puudub tihti oma kogukond ja pole piisavalt igapäevast tegevust. Pärast esimesi katsetusi saime aru, et teema on oluline ja kõnetab inimesi, mistõttu otsustasime projektiga jätkata.

Mida tähendab teie jaoks isiklikult olla sillalooja noorte jaoks?

Ma väga loodan, et noored, kes spordimuuseumist läbi käivad, tunnevad, et on meie juurde oodatud ja meie ühiskonnas hinnatud liikmed, ükskõik, missugune on nende kultuuriline taust. 

Milliseid muutusi olete näinud noortes, kes on osalenud muuseumi programmides või laagrites?

Ühekordse muuseumiprogrammi puhul on muutust noortes keeruline märgata. Küll aga saab vahel juba ühe programmi vältel kogeda, kuidas keele praktiseerimise julgus suureneb ja noored rohkem avanevad. Nad julgevad rohkem küsida, vastata, eksida. Samuti proovivad nad ka ise rääkida, isegi kui tunnevad ebakindlust.

Laagrites on muutust näha rohkem, kuna veedame lastega kolm päeva. Lastel kasvab julgus suhelda, end väljendada, abi küsida, rääkida iseendast. Kui noored tunnevad end keeleliselt mugavamalt ning on omavahel juba tuttavaks saanud, naudivad nad ka tegutsemist rohkem. Samuti omavahel suheldes ja erinevate kultuuride kohta õppides saavad noored uusi teadmisi ning suureneb silmaring.

Kas meenub mõni juhtum, mis näitas, et sport ühendab inimesi?

Külastame laagrilastega tihti erinevaid asutusi ja treeninguid. Käisime Tartu Ülikooli spordiklubis multispordi treeningul, kus lapsed tegid rühmades piltide järgi püramiide. Lapsed olid väga põnevil, nii et koostöö kohe sujus ja püramiidid muudkui kerkisid. Samuti oli ühendav jõud erinevatel spordimängudel, mis on tuttavad kõigile, olenemata päritolust, näiteks jalgpall, kullimängud.

Usun, et spordil ja haridusel on lõimumisel väga oluline osa. Noored veedavad enamiku ajast koolis ja see on koht, mis neid kujundab. Samuti käivad paljud noored trennis, mis on hea võimalus lõimumiseks, sest tahes-tahtmata tekivad inimeste vahel kontaktid ning käib keele praktiseerimine. Kool ja trenn saavad olla turvaline keskkond, kus saab lõimumine toimuda.

Projektid edendavad üksteisemõistmist keeleõppe ja koostöö kaudu, luues noortele võimalikult turvalise ja positiivsetele aspektidele keskenduva keskkonna. See võib võtta teatud pingeid maha ja lammutada kujunenud stereotüüpe. 

Huvi on tuntud ka täiskasvanutele suunatud lõimumistegevuste vastu, mis võiks olla meile uus põnev väljakutse ja sihtrühm.

Mis on kõige olulisem, mida soovite programmi kaudu noortele edasi anda?

Meie jaoks on esmatähtis anda edasi sallivust teineteise suhtes, olenemata inimese päritolust või kultuurilisest taustast. Me võime olla küll erinevad ja vahel kõiges mitte samal meelel, kuid sellegipoolest on oluline säilitada inimlikkus. Samuti soovime jagada spordikultuuri- ja väärtusteid. Usun, et kui laiendada noorte silmaringi nii Eesti kui ka teiste riikide kultuuride suhtes, võib see aidata neil olla üksteise suhtes mõistvam ja seeläbi luua kaasavamat keskkonda. 

Loodame, et saame spordimuuseumina jätkuvalt olla koht, kus inimesed end oodatult tunnevad ja lõimuda saavad. Meie aktiivses näitusekeskkonnas on head võimalused, et inimesed kokku tuua, aktiivselt aega veeta ja Eesti kultuuriga tutvuda. Püüame luua keeleõppijate jaoks turvalise keskkonna, et julgustada neid eesti keelt rohkem praktiseerima.

Sel aastal pälvis lõimumispreemiate jagamisel aasta sõnumikandja tiitli Osakond OÜ, kes on leidnud saatesarja „Maitserännak Eestimaal“ loomisel nutika viisi, kuidas ühendada kultuur ja toit. Vaatajatele avanevad Eesti maitsed, paigad ja lood kahe keele ja seitsme peakoka kaudu. „Maitserännak Eestimaal" ei tekita mitte ainult kulinaaria isu, vaid ka Eesti ajaloo ja rahvakultuuri uurimise isu. Saatesari avab Eesti geograafilist ja kultuurilist mitmekesisust ligipääsetaval ja inspireerival viisil ning näitab, et kokandus ja kulinaaria on rahvuskultuuri lahutamatu osa. 

Sarja produtsent Aivo Spitsonok selgitab intervjuus, kust idee alguse sai, mis meeskonda kõige rohkem üllatas ja miks on just toidul eriline võime inimesi lähendada.

Kus ja kuidas sündis idee luua saatesari, mis ühendab kultuuri ja toidu kaudu Eesti erinevaid kogukondi?

Toiduteemade populaarsus on Eestis viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Järjest rohkem leiame Michelini-tasemel restorane ja need ei asu enam ainult Tallinnas või Tartus, vaid ka täiesti väikestes maakohtades. Vaadake, kui palju on meil kodukohvikuid ja pererestorane ning kui palju korraldatakse kodukohvikute päevi. Ja need on ikka pööraselt populaarsed! Kui inimesed millestki selgelt huvituvad, tuleb sellest ka saateid teha.

Aga „Maitserännaku“ projekti käivitamise juures oli veel üks väga oluline põhjus. Nimelt sai mulle varasemate erinevate teleprojektide käigus selgeks, et Eestimaal elab ikka veel väga palju inimesi, kelle teadmised Eestimaast lõpevad Tallinnaga. Ja see ei ole nali! Need inimesed on võib-olla käinud Egiptuses või Tenerifel, aga mitte kunagi Võrus, ning nad ei tea, milline elu käib Pärnus. Saaremaast ja Hiiumaast pole mõtetki rääkida ning Kihnu, Ruhnu ja Piirissaar asuvad nende teadvuses täiesti teisel planeedil. Me oleme siin Eestis väga palju vaeva näinud, et tutvustada Eestimaad välismaalastele, et neid siia meelitada, aga meie oma inimesed?! See teadmine üllatas ja pani sügavalt järele mõtlema, et äkki saame meie siin midagi paremaks muuta.

Kas oli mõni isiklik kogemus, mis pani nägema, et just toidul on eriline jõud inimesi ühendada?

Toit on läbi ajaloo olnud inimeste ühendaja. Perekondlikud ja kogukondlikud sündmused – pulmad, matused, jaanipäevad, jõulud – on alati seotud ühise toidulauaga. Laua ääres muutub suhtlus loomulikuks ja pingevabaks.

Olen teinud ka kümme aastat loodussaadet „Osoon” ja selle tegemise käigus teinud Eestimaale mitu tiiru peale. Ja nüüd kahe asja liitmisel sündiski projekt „Maitserännak Eestimaal”.

Mis oli kõige üllatavam või liigutavam hetk sarja filmimise käigus?

Kõige üllatavam oli näha, kui lihtsalt saab läbi toiduteema inimestega jutule. Ka paigad, kuhu tavaliselt kaameraid ei lubata, muutusid kättesaadavaks: nunnaklooster, presidendilossi tagatoad, Peipsi-äärsed vanausuliste kodud. Ja need muidu kättesaamatud kohad mõjusidki uudselt ja põnevalt.

Milline võttepäev jäi rohkem meelde?

Üks neist oli see, kui tippkokk Roman Zaštšerinski pidi minema langevarjuhüppele. Arvestades tema kõrgusekartust, olime kõik valmis klassikaliseks „Ei, aitäh!“ vastuseks. Alternatiivplaan oli selge – ta teeb instruktoritele süüa. Aga Roman otsustas hoopis hüpata. Ja hüppaski! Sellel hetkel saime aru, et elu ei loe meie stsenaariumeid mitte kunagi lõpuni läbi. Aga tegelikult tegid kõik need ootamatud olukorrad saate emotsionaalseks ja see vaatajatele meeldiski.

Millist rolli mängib toidukultuur integratsioonis?

Toit on kultuuri osa, mida julgetakse kõige kergemini proovida. See loob kontakti, tasandab suhtlusbarjääre ja aitab erinevatel inimestel teineteist mõista. Ma arvan, et see on integratsiooni jaoks üks kõige loomulikumaid algusi. Küll need rahvariideseelikud ja laulupidu ka järele tulevad.

Mida märkate vene kodukeelega vaatajate puhul – kuidas nad sarja vastu võtavad?

Pärast saatesarja eetrisse jõudmist saime väga palju tagasisidet ja tunti huvi saates nähtud paikade ja inimeste vastu. Ma tean nüüd päris mitut eestlast, kes käivad silmusid ja teisi kalu ostmas Narvas ja just nimelt Sergei käest. Väga paljud televaatajad on öelnud, et võtavad kindlasti järgmistest setu kuninga valimistest osa. Ka Saaremaa ja Hiiumaa vastu on huvi olnud suur.

Lisaks sellele, et Eestimaa saab paremini tuntuks, on siin ka keeleõppeks suurepärased võimalused. Keelekursused on küll toredad, aga läbi praktika õpitakse keelt ikkagi kõige paremini. On hea meel, et meil õnnestus panna inimesed mööda Eestimaad ringi liikuma ja loodame, et omavahel ka suhtlema.

Millist sõnumit soovisite sarjaga edastada?

Julgust minna uusi kohti ja inimesi avastama. Alati pole päris tõde see, mida kuskil kirjutatakse või mida keegi on justkui kuulnud. Oma kogemus on see, mida saab päriselt usaldada.

Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, kelle arusaam Eestist või selle kultuurist muutus sarja vaadates?

Otse pole loomulikult keegi tulnud ütlema, et minu arusaam Eestist ja siinsest kultuurist pärast sarja vaatamist on totaalselt muutunud. Aga arvestades seda, kui palju meile on hiljem kirjutatud ja kui palju on öeldud, et see on meie pere lemmiksaatesari, tahaks uskuda, et mingi väikse nihke me inimestes suutsime ikkagi esile kutsuda.

Ja mida tahaks veel öelda, on see, et Peipsi-äärsed vanausulised, setud oma kuningaga, kihnlased kajakamunade ja hülgeliha söömise traditsiooniga – kõik see eksisteerib tänapäeval Eestis täiesti autentsel kujul. Need ei ole muuseumirahvad, vaid täiesti elav kultuur.

Milline oleks ideaalne jätk „Maitserännakule“?

„Maitserännak“ olialgusest peale julgelt ülesehitatud saatesari. Kahe hooajaga on tippkokkadest saanud tippsaatejuhid ja nende potentsiaal pole kaugeltki veel ammendunud. See on alles algus. Eestis on veel palju lugusid, mis ootavad nende abiga lahti rääkimist.